Pimesikirjutamine vs otsi-ja-toksi meetod: kas tasub ümber õppida?

Mida uuringud kiiruse kohta ütlevad

Esimene veerg pärineb 1988. aasta kasutajaliideste disaini juhendist, mida tsiteerib Vikipeedia ja mis paneb kahe sõrmega trükkijate kiiruseks kopeerimisel umbes 27 WPM ja peast teada oleva teksti puhul 37 WPM, spurtidega 60–70.

Ülejäänud kaks veergu pärinevad 2016. aasta Aalto ülikooli uuringust, kus filmiti 30 inimest trükkimas. Iseõppinud trükkijate keskmine oli 58,9 WPM ja pimesikirjutajate 57,8, vahe, mis uurijate hinnangul polnud oluline, ning mõned inimesed, kes kasutasid käe kohta üht või kaht sõrme, ületasid 70 WPM-i. Uuringut on kritiseeritud selle eest, et see hõlmas ainult kuni umbes 75 WPM-iga trükkijaid, nii et väga kiirete kohta ütleb see vähe.

Suur veebipilt on sarnane. 2018. aasta Aalto ja Cambridge'i uuringus 168 960 vabatahtlikuga oli trükkimiskursuse läbinute keskmine 54,35 WPM ja nende, kes polnud seda läbinud, 49,00 WPM, vahe umbes 5 WPM. Meie postitus keskmisest trükkimiskiirusest paneb need arvud konteksti.

Kus pimesikirjutamine päriselt võidab

Silmad. Iseõppinud trükkija, kes vaatab 40% ajast alla, ei saa lugeda, mida ta trükib, nii et vead jooksevad sõna või kaks edasi, enne kui ta neid märkab. Ta kaotab ka järje, kui kopeerib dokumendist või jälgib ekraanil vestlust. 2016. aasta uuringus oli mõlema rühma kiiretel trükkijatel kaks ühist harjumust: iga täht läks alati samale sõrmele ja käed püsisid paigal. Pimesikirjutamine annab sulle mõlemad juba ülesehituse poolest.

Iseõppinud trükkijad võivad selle järjepidevuse juhuslikult välja arendada. Pimesikirjutamine arendab seda teadlikult: sõrmeskeem on hulk otsuseid selle kohta, milline sõrm millise klahvi võtab, ja need on sinu eest juba tehtud.

Mida vahetus maksab

Mitu nädalat aeglasemat trükkimist. 2003. aasta uuringus Technionis trükkisid tudengid enne koolitust vaadates 18,4 WPM-i ja vaatamata vaid 8,1 WPM-i. Pärast 8-tunnist kursust jõudis nende pimesikirjutamine 21,1 WPM-ini ja pärast veel 6 tundi päris kasutust oli see 28,7. See on hea tulemus ja ühtlasi meeldetuletus, et esimesed kaks nädalat on aeglasemad kui see, millega alustasid.

Suurem risk on tagasilangus. Sama uuring leidis, et kursuse lõpetamine ei taga, et inimesed jätkavad igapäevaselt pimesi trükkimist, sest vana meetod jääb mõneks ajaks kiiremaks.

Kuidas otsustada

Õpi ümber, kui mõni neist kehtib:

• Vaatad enamiku klahvide jaoks klaviatuuri.
• Trükid 1-minutilisel testil alla umbes 35 WPM-i.
• Kopeerid dokumentidest või trükid lugemise ajal ja kaotad pidevalt järje.

Ära vaeva end ümberõppimisega, vaid paranda hoopis oma kaks-kolm ebajärjekindlat klahvi, kui trükid juba üle umbes 60 WPM-i ja vaatad harva alla.

Kui vahetad, on meie algaja juhendis pimesikirjutamise kohta kahenädalane plaan ja postitus kui kaua võtab pimesikirjutamise õppimine aega kirjeldab, mida pärast seda oodata.

Korduma kippuvad küsimused

Kas 70 WPM kahe sõrmega on hea?

Jah. See on tublisti üle 2018. aasta uuringu 51,56 WPM-i keskmise. Kui suudad seda teha ilma palju alla vaatamata, pole sul eriti põhjust ümber õppida.

Kas otsi-ja-toksi meetod on halb?

Enamikule inimestele on see aeglane ja hoiab silmad ekraanist eemal. Kui trükid vähe, ajab see asja ära.

Kas otsi-ja-toksi meetodiga trükkijad võivad olla kiired?

Mõned on. 2016. aasta Aalto uuringus ületasid inimesed, kes kasutasid käe kohta üht või kaht sõrme, 70 WPM-i, kuigi enamik kiireid trükkijaid kasutab rohkem sõrmi, millest igaühel on kindlad klahvid.

Mis vahe on pimesikirjutamisel ja otsi-ja-toksi meetodil?

Pimesikirjutajad leiavad klahvid põhirealt katsudes ja igal klahvil on kindel sõrm. Otsi-ja-toksi trükkijad leiavad iga klahvi silmadega.